Raamatupidaja kui nutikas muutuja ja elukestev õppija

21.09.203

Pärnu Kontserdimaja

Tere teile head saalis viibijad ja järelvaatajad tulevikus! Täna kuulsime nii maksuameti esindajat kui ka Registrite ja Infosüsteemide Keskuse osakonna juhti rääkimas nende igapäevast, mis on seotud meie kui raamatupidaja tööga. See tõestab, et raamatupidaja töö ei ole kunagi staatiline, see areneb pidevalt ja nõuab meilt kui elukestvatelt õppijatelt kohanemist.

Enne, kui läheme nautima õhtusööki ja tantsu, sooviksin teid mõtlema panna, et kas meis kõigis on peidus Nutikas Muutuja? Kas oleme valmis kasvama ning õppima elukestvalt?

Mina lõpetasin ülikooli finantsjuhtimise erialal ja oman raamatupidaja 6.taset, kuid sealt edasi on mind kandnud vaid pidev täiendamine ja enesetäiendamine. Aga pelgalt need ei tee veel inimesest Nutikat Muutujat. Samuti usun, et ka ainult kvalifikatsioonipaberid ei tee meist Nutikaid Muutujaid. Sellest tulenevalt õpingi praegu magistriõppes andragoogikat, et saada ühest küljest täiskasvanute koolitajaks, kuid et seeläbi ka ennast täiendada- olles täiskasvanu, olen ju samaaegselt ka ise sihtrühm. Lisaks õpin igapäevaselt koos kolleegidega enda raamatupidamisettevõttes, mis teenindab ja toetab täna ligikaudu 130. klienti kuus.

Ma juhendan aastas mitmeid praktikante, kellele jagan oma teadmisi ja kogemusi. Võite küsida, et milleks mulle veel see? Minu isiklik kogemus näitab, et teadmiste jagamine tõstab nende väärtust ja rikastab vastastikku. Õpetades õpime. Teine minu suurim kirg on kinnisvara ning kolmas: inimeste mõistmine ja nende käitumise uurimine. Alati, kui mõtlen viimasele teemale, meenuvad mulle minu vanaemad. Ma usun ütlemisse, et tulevik sõltub minevikust ja ongi loogiline: kui sa midagi ei muuda, jääb kõik samaks. Ma räägin teile ühe loo, mille analüüsimine pani mind paljut mõistma. Ma usun, et ehk leiate teiegi sellest loost vastuseid enda küsimustele või märkate midagi uut ja olulist.

Mul oli kaks vanaema, kes olid sündinud samal aastal ja samas kuus, st. nad olid samast tähtkujust. Nad olid ligikaudu isegi sama pikad. Ühe juurde läksime alati aga rõõmuga, samas kui teise juurde läksime viisakusest. Lapsena ei saanud ma sellest aru. Alles aastaid hiljem mõistsin seda lahti mõtestades, mis neid erinevaks muutis. Ema ema oli alati huvitatud minu käekäigust ja meie vestlused läksid kaugemale kohustuslikest teemadest. Isa ema oskas tihti jagada vaid lugusid, mis ei olnud lastele eakohased ja olid pigem kriitilised või hinnanguid andvad teiste inimeste suhtes.

Alates päevast, mil ma seda erinevust mõistsin, olen püüdnud jälgida, milline kaaslane, töökaaslane ja kliendinõustaja mina olen. Ilmselt oleme kõik märganud, et alati ei ole kõigi muutustega lihtne kaasa minna. Kuid tihti unustame küsida endalt - miks? Kas see on teadmatus millegi uue ees või hirm ennast rumalasse olukorda panna? Äkki kardame kaotada aega, kui asi ei õnnestu?

Minul neid küsimusi väga ei teki. Pigem küsin endalt, mida uus lahendus mulle pakub? Mõte tulemusest innustab mind tegutsema, võimalikkuse tunnetamine! Muidugi esineb kõigil raskeid hetki. Nende lahendamisel kasutan alati positiivse sõbra abi st. räägin lahti, mis minuga toimub või kasutan töökaaslast, kes on kuidagi selle projektiga seotud ja häälestatud positiivselt.

Jagan nüüd teiega ühe kliendi lugu, tema enda loal, mis kestis 2 aastat. Sel hetkel oli meie kliendibaasis ettevõtteid, kes kasutasid ostuarvete edastamiseks nii e-arveid kui ka vastavaid rakendusi ning kelle müügiarveid koostati meie programmist, juba umbes 60%. Kuid antud kliendil oli harjumus koostada umbes 50 müügiarvet Wordis, trükkida need välja ning tuua need meile. Samuti esitas ta natuke rohkem ostuarveid. Tema jaoks olid siin mõned väga olulist põhjused. Tegemist ei olnud eaka mehega, kuid ta oli endale pähe võtnud, et arvuti ei ole tema jaoks ning õppimine ei ole tema lemmiktegevus. Me aktsepteerisime tema viisi, kuid olime talle ka öelnud, et meil on olemas lihtsamaid ja efektiivsemaid lahendusi.

Kõigest sellest sai alguse minu jaoks taktikaline kassi-hiire mäng. Selleks hetkeks oli meil temaga harjumus kolm korda aastas koos üle vaadata laekumata ja tasumata arvete nimekirjad. See nägi välja selliselt, et ta tuli meie kontorisse, trükkisin nimekirjad välja ja käisime rida realt lehed üle ning viisime parandused sisse. Meie eesmärk oli teada saada, milline oli sularaha laekumine, sest seda ei olnud ta arvetel välja toonud või kus oli puudu mõni kreeditarve. Mõned tasaarveldused olid ka meile edastamata. Alati läks ta ära nägu naerul, kuna sai teada, kes talle veel võlgu on ja kui palju. Sellest hetkest hakkasin talle vähehaaval näitama, kuidas ta saaks need vastused ise palju kiiremini kätte. Ta lahkus kontorist lausega: “Ma mõtlen”. Järgmised kuud tõi ta dokumendid mitte kontorisse vaid mulle koju postkasti. Kuid tema dokumente sisestades otsisin teadlikult võimalusi, et talle helistada. Mõnikord oli puudu mõni müügiarve või kordus mõni arve number või esines eksimusi summade arvutamisel wordis. Kõne lõpetasin aga alati rõõmsal toonil, rõhutades, et ühises süsteemis neid puudujääke ei esineks. Umbes viie kuu pärast saabus päev, mil ta tuli õppima müügiarvete koostamist raamatupidamise programmis. Järgmised kuud toetasime ja kiitsime teda, enne kui võtsin teemaks tšekkide pildistamise ja ostuarvete digitaalse edastamise.

Täna tuleb ta meie kontorisse naeratades ja teab täpselt, kus on tema raha, kui palju ning kellele tema võlgu on või on ta hoopis kasumis. Täna jagab ta oma lugu sõpradega, kelle raamatupidamine on korrastamata, ning alates päevast, mil ta kaotas hirmu arvuti ees ja programmid said tööle, toetab ja julgustab ta neid pöörduma meie poole abi saamiseks.  

Selle kliendi lugu ning paljud teiste sarnased lood ongi pannud mind mõistma, et meie raamatupidajatena peame olema uudishimulikud, sest raamatupidajana räägime paljude jaoks täiesti teist keelt, kuid ometi soovivad nad meid mõista. Sellest tulenevalt arvan mina, et oleme ise need, kes peavad kohandama end vastavalt kliendi vajadustele. Selle tulemusel on ka meie endi olukord palju parem ja paneb nii mõnelgi korral meid piiridest välja mõtlema, eriti tehniliste lahenduste poolest. Samaaegselt toovad kliendid sellises suhtluses meieni väärtuseid ja teadmisi enda valdkondadest ja nii saabki sellest vastastikuse õppimise ringlus, millest enne rääkisin.

Õppides raamatupidajaks ei mõelnud ma kunagi, et raamatupidaja võiks olla samaaegselt õpetaja. Täna on see teadmine minuga ja seetõttu soovingi mõista ja võtta teist täiskasvanut kui õppijat, kellele jagan enda erialaseid teadmisi. Nii tekivad ühised väärtused, mis toestavad mõlemaid pooli.

Juba 1968. aastal on Malcolm Knowles, üks elukestva õppimise teooria välja töötajaid, öeldnud, et “täiskasvanud õppijad on iseseisvad ja autonoomsed ning nende õppimine on seotud nende igapäevaelu kogemustega”. See mõte toob väga hästi esile, et meie täiskasvanutena õpime ainult, siis kui meil on seda vaja. See teadmine avas mulle miks kõigile ei ole omane uudishimulikkus kõige uue suhetes. Olles raamatupidaja tuleb meil olla alati kaks sammu kliendist ees. Õppides mõnda programmi või tehnilist rakendust püüan õppijana esitada õigeid küsimusi, mida tulevikus sellega töötades vaja läheb, sest koolitaja või tootearendaja ei pruugi osata mulle kohe rääkida neid tehnilisi nüansse, mida mina oluliseks pean. Kuid Nutika Muutuja elus ei ole eeldustel kohta.

Ja lõpetuseks.

Tulles tagasi minu ema ema juurde, siis kui meie ellu jõudsid arvutid, mitte ammu, 90ndatel, oli tema see, kes läks arvuti kursustele. Ta mõistis nende vajalikkust ja arengut ning kuulas huviga ja mõtles kaasa ning ehkki ta kasutas arvutit vaid haruharva, oli tal elujõuline uudishimu uue maailma vastu, see saatis teda kogu elu. Suhtumine hoidis tema maailma erksana, mitte vaid tehniline taiplikkus ja avatus sellele.

Mina olen valinud olla Nutikas Muutuja, sest ainult sellega kaasnebki elukestev õppimine. Loodan, et teiegi tunnete end inspireerituna valima seda teed ning jagama oma teadmisi ja kogemusi teistega.

Aitäh kuulamast.